Mari-Liis Juul – sportlashingega lümfiterapeut
Mari-Liis Juul on kogenud lümfiterapeut, kes teeb meelsasti ka koduvisiite, et aitada neid inimesi, kellel on keeruline Kliinikusse kohapeale tulla. Mari-Liis hindab väga liikumist ja sporti ning täiendab end ka füsioteraapia alal.
Mari-Liis tähistab 21. oktoobril sünnipäeva. Uurisime, kuidas temast sai lümfiterapeut ja miks ta nii väga oma tööd armastab.
Kuidas sattusid lümfiteraapia maailma?
Lümfimassaaži õppeainet luges massaažikoolis Raili. Astusin talle juurde küsimusega, kas on võimalik teha vaatluspraktikat lümfiteraapia suunal. Loomulikult sain kohe käed külge panna ja paari nädala pärast käis terve meie kursus vahetustega Raili juures Saku tänaval harjutamas ja õppimas.
Jätkus süvendatud lümfiteraapia koolitus. Tollal töötasin ehituse alal, aga mingil hetkel sai selgeks, et varasemalt 15 aastat huvi pakkunud valdkonnas ei õnnestu enam õiget motivatsiooni leida. Naljakas võib tunduda ka see, et 15 aastat tagasi olin mina see, kellele massaaž üldse ei meeldinud ja ainult kõige tõsisema häda puhul kannatasin selle hambad ristis välja.
2018 Brasiilia
Miks Sulle meeldib lümfiteraapia valdkond?
Lümfiteraapia on lihtsalt nii tore. On põnev, kuidas mitmed mured saavad lahenduse ja kliendil on pärast teraapiat kergem tunne või valu üle ootuste palju vähenenud. Mõnikord on üllatav vahetu erinevus teraapiatunni lõppedes, ent sageli pakub rõõmu just pikaaegse töö tulemus, kui on mitmeid nädalaid ja isegi kuid keeruline olnud ja ühel hetkel tagasi vaadates on näha tegeliku enesetunde olulist paranemist.
Räägi mõni lugu oma karjäärist või patsiendist, keda oled aidata saanud või kes on hinge läinud?
Hinge poevad kõik kliendid. Just see ongi tore, et patsientidel on hästi erinevad mured. Koduvisiidid võivad kujuneda keeruliseks, pole ju õiget liigutatavat ja ligipääsetavat teraapialauda. Sageli oleks vaja just koduvisiidil kiiresti ajutisi sidumisvahendeid, mis on kliiniku tagatoas alati käepärast.
Praegu lõpetan füsioteraapia õpinguid Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Seal olen näinud, kui palju on veel lümfiteraapia kohta teadvustamata. Liiga paljud patsiendid jäävad oma tursemuredega üksi või ei osata õigeaegselt pöörata piisavalt palju tähelepanu tursete alandamisele.
Mis on Sinu jaoks inimese kui terapeudina oluline? Mida Sa väärtustad ja tähtsaks pead?
Füsioteraapiat õppides ja ise spordiga seotuna tunnen, kui oluline on igapäevane liikumine nii tursetega patsientidel kui kõigil teistel. See ei tähenda kindlasti ainult kangitrenni soojas spordiklubis, vaid igapäevaselt oma tööde vahel õues jalutamist, ujumist, rattasõitu. Ükskõik mil viisil looduses kulgemist. Tean, et paljud vaimsed mured oleksid olemata, kui füüsilise aktiivsuse harjumustele pöörataks võrreldes töiste muredega suuremat tähelepanu. Mina küll ei suuda selgelt ühelegi probleemile lahendust välja mõelda, kui pole paar päeva pooleteisetunnist rattasõitu teinud. Füüsilise koormuse maht aju normaalseks toimimiseks on muidugi igal inimesel erinev. Hea on alustada ka veerandtunnise rahuliku jalutuskäiguga koos peatustega – peamine on järjepidevus. Inimene on ju kokku pandud oma kõigi keeruliste süsteemiga selliselt, et ta liiguks omal jõul ringi.
Milline inimene Sa oled? Mida meeldib teha?
Viimastel aastatel on väga suur osa minu igapäevasest elust seotud spordiga. Praegu on mitmete juhuste kokkusattumisel selline periood, kus lapsepõlveunistused ja tollased sportlikud eesmärgid kipuvad täide minema. 40-aastaselt sain kutse vastloodud naiste jalgrattakoondise maanteelaagrisse – mitte massööri ega füsioterapeudina, vaid ühe sportlasena lootusandvate juunioride seas. Jälle üks naljakas seik, aga sellised ebaloogilised juhtumised on minu elule iseloomulikud. Olen ka piisavalt hulljulge ja uudishimulik, et kõik sellised keerdkäigud läbi katsetada. On olnud väga palju õppimist, teaduskirjanduse uurimist ja enda peal katsetamist, kuna tegutsen peamiselt iseseisvalt.
Olen läbi elanud päris raske liiklusõnnetuse, mille tõttu on mul paremas kehapooles mõningates lihastes närvivarustus häiritud. Kui see igapäevast tööd ja elu enam ei sega, siis tippspordi mõttes osutub mõni pingutus võimatuks. Seepärast olen määratud parasportlaseks, kõige kergema puudega sportlaste rattaspordi klassi. Oma trennide ja võistlusel osalemistega sain viimasel hetkel kutse ja loa osaleda ka Rio 2016 paraolümpiamängudel. Teadlikumad eesmärgipärased trennid on järjest pärast seda tulnud.
Foto: Hendrik Osula
Foto: Hendrik Osula
